[KNR] Eesti kohanimeraamat

Aruaru [aru‿aru] ‹-sse› HJn – küla Harju maakonnas Jõelähtme vallas (Raasiku mõis), 1925 Aruaru (talud).  A4
● Pärast 1920. a-te maareformi raba servale rajatud küla, enne seda olid seal mõisatööliste majad. Talunimed sisaldavad enamasti Aru-elementi: Aru (u 1866 Арро), Aruaru, Aruallika, külanimi olevatki esialgu olnud lihtsalt Aru. Vana talu on Arukoka (rahvakeeles ka Aruvana), teised asundustalud. Mõisaaegne rahvajutt pajatab, et soodest ümbritsetud Aruarust olla kaks korda aastas vilja saadud: siis, kui talvel jää kandis, ja pärast jaanipäeva, kui vesi oli soos alanenud. Nimes sisaldub sõna aru. Aruaru lõunaosas, Raasikust läänes on vana külakoht Kaemla (1241 Keamol, 1650 Kaimala). Al XVI saj-st on mainitud vaid (vaba)talu, mis on läinud XVII saj keskel Raasiku mõisa alla. 1690 tähistas Kaimela nimi ainult põldu. Hiljem on lähedusse rajatud uus tänini püsinud Kaemla talu. Kaemla nime seob L. Kettunen sõnaga kaim : kaimu, sm kaima, mis on usutavam kui teine tema pakutud võimalus kaema ’vaatama’. – MJ
Eesti TK 25;  EAA.1.2.C-III-37; EO: 84; EVK; Joh LCD: 421; Jõelähtme 2010: 113; KN; KNAB; LCD: 46r; Lepik 2002–2003: 4; Vene TK 126

Aruküla1 [aru‿küla] ‹-`külla ~ -sse› HJn, Jür – alevik Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Arroküll, ? 1291 Arenculle, 1688 Arrokull (mõis).  A4
● Aruküla võib olla mainitud 1291, kui Taani kuningas annetas selle küla Daugavgrīva (Dünamünde) munkadele. Samastus ei ole aga kindel, sest küla on nimetatud üksikult ja nimi võis tähistada mõnda muud Aruküla. Kindlamad andmed siinse Aruküla kohta on XVII saj-st. Enne 1650. a tekkis Aruküla kui Raasiku mõisa kõrvalmõis, 1726 eraldati Raasikust iseseisvaks mõisaks. Aruküla mõis ise jäi kuuluma Harju-Jaani kihelkonda, ent kõik tema külad kuulusid Jürisse. Mõisa ümber tekkis 1920. a-tel Aruküla asundus, lisaks kujunes raudteejaama ümbrusse XX saj alguses Aruküla alevik ja sellest edelas planeeriti juba enne Esimest maailmasõda männimetsa Aruküla aedlinn, mis kasvas eriti 1950.–1960. a-tel. Kõik need kolm ühendati 1977 üheks Aruküla alevikuks (Aruküla asundus liideti alguses Igaverega, ent hiljem läks mõisasüda aleviku piiresse). Nimi on kirjeldav: aru ’kuiv rohumaa’ + küla. – PP
EAA.1.2.940:256, L 248; ENE: I, 205; Joh LCD: 386

Kaiesoo [kaie‿`soo] ‹-sse›, kohalikus pruugis Kaie‿`suo ‹`Kaie› HJn – paik (küla) Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1945, 1970 Kaiesoo.  B4
● Liideti 1977 Linnakse külaga. Kaiesoo oli varem mädasoo, kuhu enne Teist maailmasõda rajati uudistalusid, mis hakkasid kandma Kaiesoo küla nimetust. Eelkõige on küla rajatud sookõrgendikule, mille nimi oli Kaiemägi. ¤ Ruotsi aigas olla salatie läbi suo siia määle käind. Ükskord old ainult naised ja lapsed kodu, mehed old ära. Üks Ruotsi sõdur old tie maale üles leind ja siia tuld, aga kiegi tugev tüdruk Kai old ta kaikaga maha lüönd. Sellest aast piale on mäge akatud üidma Kaiemääks. (1949) – MJ
KN: 1949; KNAB

Kalesi ‹-sse ~ -le› HJn – küla Harju maakonnas Raasiku vallas (Peningi mõis), 1241 Kallis senkau, 1283 Kallisenkave, 1288 Kalsekawe, 1536 Kallitse, 1551 Kallisekowe, 1575 Kallyze kulle, 1923 Kalesi.  A4
● Küla kuulus XIII saj Daugavgrīva (Dünamünde) kloostrile, hiljem Padise kloostrile kuulunud Raasiku mõisale. Kui Raasikust eraldati u 1686 Peningi mõis, läks küla selle koosseisu. XIX saj lõpul eraldati Peningist Kalesi karjamõis. Karjamõisa maadele 1920. a-tel tekkinud asundus liideti pärast 1940. a-id külaga. P. Johansen peab nime algusosaks isikunime (sm Kallinen), mis tema järgi Taani hindamisraamatu külanimedes liitub sageli sõnale kaev : kaevu. L. Kettunen pakub välja ka sõna kale ’tugev’ nagu nimes Kaleva. Usutavam on Johanseni etümoloogia, Kalli on olnud nii eesti kui ka liivi isikunimi, nimele liitunud -ne näitab perekuuluvust, mis sobib kaev-lõpulise nimega. Nõustuma peab aga L. Kettuneni väitega, et -si on nimes hiline parandus, see esineb esimest korda 1913. 1690.–1691. a kaardil on külast (Kallis By) tükk maad lõuna pool järv (Kallisse Jerwe) ja ka Schmidti kaardil 1871 on sama nimega järv (Kallese, praegu Lõilasmäe järv). Küla keskmest loodes olevat osa on nimetatud Kalesi-Saunakülaks. Kalesi kirdeosas oli varem Saku küla (1283 Sackelevere, 1288 Sakalevere, 1586 Sackouer, 1637 ja u 1690 Sacko), mis kuulus keskajal Raasiku mõisa Tõhelgi vakusesse ja kadus pärast Põhjasõda, lähedal on säilinud Saku talu. – MJ
BHO: 169;  EAA.1.2.C-IV-47; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 79;  EAA.1.2.C-III-31; EO: 199–200, 203–204, 338; Joh LCD: 286, 291, 399; KNAB; LCD: 45v; LUB: III, 486a, 522a; Paucker 1847–1849: I, 54; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 35

Kihmla [`kihmla] ‹-sse› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1241 Kiumbala, 1491 Kemel, 1524 Kemekul, 1621 Kembla, 1637 Kichmala, 1871 Kiimla.  B4
● Kuulus XV saj Padise kloostrile, 1491 müüdi aga lahustükina Anija mõisnikule Soiele. Sellest tuli tüli, 1522 ostis klooster küla tagasi ja sestpeale oli küla Raasiku mõisa all. Varaste nimekujude järgi võib olla tegemist la-, 1524 ka küla-lõpulise nimega. Nime algusosa päritolu on ebaselge. Kihmlaga on 1977 liidetud Uusküla (1564–1565 Uskyle by, 1690 Uhskylla By, 1798 Uskülla). – MJ
Bfl: I, 376; BHO: 224; EAA.1.2.931:236, L 229; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 77;  EAA.1.2.C-III-31;  EAA.1.2.C-III-40; Joh LCD: 436–437; LCD: 46r; Mellin; Schmidt 1871

Kiviloo [kivi‿`loo] ‹-le› HJn – küla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Fegefeuer, 1241 Kiulo, 1415 Kyvilo, 1694 Kiwila, 1798 Kiwwilo (küla).  A1
● Mõisana mainitud 1322, piiskopilinnusena 1474, orduajal oli Tallinna piiskoppide lauamõis. Mõis asus Harju-Jaani khk-s, Kiviloo küla ajalooline tuumik Kose khk-s praeguse Lükati küla piires (liideti millalgi pärast Teist maailmasõda suures osas Kiviloo asundusega). Mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti Kiviloo ja Lükati külaga. Praegune Kiviloo küla hõlmab oma tuumikus endist mõisasüdant ja asundustalusid. P. Johansen peab nime lähtekohaks sõnapaari kivine loo (’pinnas’) ehk kivi-loo. L. Kettunen usub, et nime tähenduse selgus on seda lühenemise eest kaitsnud, kuigi rahvasuus on see võinud olla lühem (nt ühel vanal kaardil olevat kõrvuti nii Kiviloo kui ka Kivilu). Ta möönab siiski, et kuna nime vanemad kirjapanekud on üsnagi erinevad (1414 Kyvel, 1442 Kyvelle, 1541 Kyffellekülle jne), ei pruugi nime tulenemine sõnast lood : loo ’paepealne maa, alvar; saareke’ olla täielikult kindel. Mõisa saksakeelne nimi Feg(e)feuer ’puhastustuli’ tuleneb Johanseni järgi nimest *Väägevere (vrd TMr Väägvere), olles eesti kohanime (1322 Neghenor, ilmselt *Veghevvor, 1413 Vegevur) saksakeelne rahvaetümoloogiline edasiarendus. Kivilooga on 1977 liidetud Kaugemäe (1690 Kaugmeggi By, 1844 Kaugumae talu) ja Kännuküla (1922 Kännu). Vrd Lükati. – TL
 EAA.1.2.C-III-31; EAA kinnistud; EM: 57; ENE-EE: IV, 571; EO: 114; Joh LCD: 435–436; KNAB; LCD: 41v; Mellin; Schmidt 1844

Linnakse ‹-le› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1923 Linnakse, 1945 Linnukse, 1978 Linnakse.  B4
● Algselt Vaase küla saunaküla, 1920. a-test omaette küla. Tänaseks on Linnakse talu järgi nimetatud küla koosseisus P. Johanseni arvates Taani hindamisraamatus 1241 Saintakæ nime taga peituvast kolmest külast kaks, Vaase ja Keskvere, mille Raasiku mõis kujundas XIX saj lõpul ümber Läti karjamõisaks. Kolmas, Mägise, on tänapäeva Raasiku. Linnaksega on 1977 liidetud ↑Kaiesoo, ↑Läti ja osa ↑Vaase külast. ¤ Ennem polt külal nime ühtegi. Üiti niisamma Vaase küla ja Konna küla, kuida kellelegi mieldis. Iljem pandi külale nimeks Linnakse. Sie sai kõige suurema talu järgi. (1949) – MJ
EVK; KN: 1949; KNAB; ÜAN

Läti3 ‹`Lätti ~ -sse› HJn – paik (küla) Harju maakonnas Anija vallas, karjamõis (Raasiku mõis), sks Lisettenhof, 1923, 1930, 1970 Läti (asundus).  B4
● U 1870 on Raasiku mõis rajanud karjamõisa põlise Keskvere küla maadele. Kohalikud on veel 1949 rääkinud, et 80–90 aastat tagasi oli Läti asunduse kohal Keskvere küla ja mäletati isegi talunimesid. Taluperemehed viidud osalt metsataludesse, osalt naaberküladesse teistesse peredesse. Siis pandud kaks peremeest ühte talusse ja talule ühtlasi kaks nime. Kumb oli nõrgem peremees, suri hiljem välja. P. Johansen arvab, et Taani hindamisraamatus leiduv Saintakæ koosnes kolmest külast (hilisemad Mägise, Keskvere ja Vaase), kuna adramaade arv oli suur. Otsest kinnitust väitele pole, Keskvere küla ilmus allikatesse alles XV saj (1457 Keskeuer, 1556 Keszkeuer). Pärast 1920. a-te maareformi tekkinud Läti asundus liideti 1977 Linnakse külaga. Nime päritolu on lahtine. Vrd Vaase. – MJ
BHO: 220–221, 312; Joh LCD: 584–587; KN; KNAB; ÜAN

Parila1 ‹Parila ~ -sse› HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1241 Pariol, 1536 Pargell, 1546 Pargill, 1636 Parila, 1712 Parrila.  B4
● XVI saj oli Kiviloo piiskopimõisa küla, 1630 läks Johann de la Gardie kaudu Raasiku ja Kambi mõisate kompleksi, kuuludes viimase alla. Kambi mõisa alla paigutab Parila ka kirikuõpetaja Wrede XVIII saj algul. Parila kuulus kohalike järgi Tagavalda. L. Kettunen paigutab küla ekslikult Järva-Jaani kihelkonda ja tuletab küsimärgiga isikunimest *Parjo(i) + -la. Parilaga on 1977 liidetud Keskküla (1922 Kesk) ja Lae (1691 Laiküll By, 1712 Laeküll), küla piires asub endine Paenurme karjamõis (1691 Pajnorm By, 1712 Paenorm). Vrd Parila3. – MJ
BHO.431; EAA.1210.2.2:11–12, lk 19–20;  EAA.1.2.C-III-31; EO: 80; Joh LCD: 537–538

Peningi ‹Peningi ~ -sse›, kohalikus pruugis ka Penningi HJn – küla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Penningby, 1677 Penningeby, 1690 Penningeby, 1765 Penningby, 1923 Peningi (asundus).  A4
● 1657 ostis Lennart Torstensoni lesk Beata (sündinud de la Gardie) Rootsis Upplandis Roslagenis vana Penningby lossi (1339 Pitingæby), et teha sellest oma alaealise poja Andrease Ortala krahvkonna keskus. Andreas Torstenson, kes oli Eestimaa kindralkuberner 1674–1681, eraldas 1664 Raasiku mõisast uue mõisa, mis sai oma nime Rootsi mõisa järgi. 1688. a maarevisjonis on märgitud, et Raasiku külast kujundati mõis (Penningeby) 11 aasta eest. 1678 müüdi Rootsis olev mõis ära. Peningi mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mille kõrval hiljem oli ka asund. Mõlemad liideti 1977 Peningi külaks. Rootsi Penningby nime arvatakse tulevat sõna pitingar ’väikese kitsa oru elanikud’ mitmuse omastava vormist. – MJ
Bfl: II, 735; BHO: 442; EAA.1.2.940:271, L 262p; SOL: 248; ÜAN

Perila ‹-sse› HJn – küla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Pergel, 1241 Periel, 1286 Perille, 1298 Pyrgela (mõis), 1732 Perrila, 1923 Perila (asundus ja küla).  C1
● 1286 on mainitud mõisat veskiga tsistertslaste Tallinna Mihkli kiriku valduses. XVII saj läks algul kroonu kätte ja hiljem eravaldusse. Sajandi keskel rajati Perila külast lõuna poole uus mõis. Mõisa maale 1920. a-tel tekkinud asundus liideti 1977 Pikavere külaga, kuid endine mõisasüda kuulub praegu Perila küla piiresse. L. Kettunen paigutab küla ekslikult Järva-Jaani kihelkonda ja pakub seletuseks sõna pirg : piru (piirg : piiru, peerg : peeru), mida peab siiski ebaselgeks. Ta peab võimalikuks ka isikunime *Pirjo(i), millest oleks arenenud *Perje + -la › Perila. Perila külaga on 1977 liidetud endised saunakülad Kadakaotsa ning Liivaaugu (rahvak varem Tussulinn). P. Johanseni teatel liideti Perilaga Põhjasõja ajal XVIII saj algul naabruses, Perila mõisast 1 km läänes olnud *Õunapuu küla (1241 Aunapo ~ Hæunopo, 1286 Eunepu, 1691 seesütlevas käändes Aunapus). H. Ch. Wrede mainib 1712 tühja Aunapu küla. XIX saj oli koha nimi Veski seal seisnud tuuleveski järgi. – MJ
BHO: 35, 443;  EAA.1.2.C-III-31; EO: 80–81; Joh LCD: 327–328, 546; KNAB; LCD: 42r, 45v; Troska 1987: 99; Wrede 2006; ÜAN

Pikavere1 ‹-`verre ~ -sse› Kos – küla Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Pickfer, 1241 Pikæuækæ (*Pikeuere), 1446 Pitkever (mõis), Pickfer, 1798 Pitkfer, Pikkawerre (mõis).  C1
● Põline asulakoht. A-st 1446 on andmeid vaid mõisa kohta, küla pole mainitud ka edaspidistes dokumentides. 1920. a-test asundus, mis 1920. a-te lõpul jagati kaheks: Suurevälja küla põhjas ja Mallavere küla lõunas. Kuigi Pikavere nime kasutati aeg-ajalt mõisasüdame kohta, tuli ta ametlikku nimistusse tagasi alles 1977, kui üheks külaks liideti ↑Perila asundus (HJn), Silmsi (HJn, Silmsi-Perila, 1241 Silmel) ja ↑Suurevälja küla. Kohanimelõpule -vere eelnev nimeosa võib pärineda sõnast pikk : pika, murdes ka pitk : pitka. L. Kettunen peab üpris kindlaks nime lähtumist isiku- või perekonnanimest Pitka ja *Pitkanveerin : -veeren. Vrd Pikavere2. – TL
BHO: 451; EO: 279; ERA.14.2.713 (Peningi vallavalitsuse kiri 4. I 1939 nr 562); Joh LCD: 549, 605; Mellin

Raasiku ‹-le›, kohalikus pruugis ka Raasiki HJn – alevik Harju maakonnas Raasiku vallas, mõis, sks Rasik, 1254, 1393 Raseke (küla), 1497 Rasseke (mõis), 1586 Raszke (mõis ja küla), 1637 Rasigk (mõis ja küla).  B4
● Küla asetses algul praegusest alevikust lõuna pool ja kuulus kaua Padise kloostri omanikele Daugavgrīva (Dünamünde) munkadele. Mõisat on mainitud küll alles 1497, kuid tõenäoliselt eksisteeris varem, P. Johanseni arvates rajati see Kaemla talu põldudele (↑Aruaru). Mõisal oli tollal kolm vakust: Tõhelgi (Tõhelgi ja Saku küla, Raasiku küla ja veski), Puiatu (Puiatu, Igavere, Järsi, Aruküla ja Kurgla küla) ning Pikva (Pikva küla ja veski, Kihmla küla). Raasiku küla asemele rajas kindralkuberner Andreas Torstenson XVII saj keskel ↑Peningi mõisa, mis eraldati Raasikust. XVIII saj keskel hakkas Raasiku uutele omanikele kuuluma ka Kambi mõis (sks Kampen, sai nime omanike järgi XVII saj lõpus, 1556 Jackesare), mis seni oli seotud Alaverega. 1908 liideti Kambi mõisa kinnistu Raasikuga. XIX saj lõpul pärast Raasiku raudteejaama ehitust tekkis selle ümber asula, mis 1930. a-teks muutus alevikuks. Raasiku mõisa maale tekkis 1920. a-tel asundus, mis 1977 liideti põhiliselt Tõhelgi külaga, ent mõisasüda (Raasikumõisa) kuulub praegu aleviku piiresse. Raasiku nime päritolu ei ole selge, tegemist võib olla isikunimega. Raasiku alevikuga liideti 1977 ↑Haljava alevik, mis praegu moodustab Harju-Jaani kirikust põhja jääva osa. Kiriku ja jaama lähedal lõuna pool oli P. Johanseni järgi varem Mägise küla (1485 Mekesz, 1508 Mex, 1650 Mäggis, 1690 Meggis), mis tema arvates oli üks kolmest Saintakæ külast; külaelanikud olla Põhjasõja ajal katku surnud. 1690. a kaart paigutab küla praeguse Pargi ja Põllu tänava kanti. Praegune kirik (ehitatud 1860–1863) paikneb keskaegsest lammutatud kirikust sadakond meetrit ida pool. Vrd Harju-Jaani, Linnakse, Läti3, Vaase. – MJ
Bfl: I 562; BHO: 443, 487; EAA.1210.2.2:18, lk 32;  EAA.1.2.C-III-31; EAA.5393,1:24 (SRA ÖPRK 5.1637) lk 77, 79; EAA kinnistud; EES; Joh LCD: 421, 584–586; KN; LUB: III, 270, 399a, 486a, 522a, 1345; Paucker 1847–1849: I, 53–55; Rev 1586: 90–91

Salumäe [salu‿`mäe] ‹-le›, kohalikus pruugis Salumä ~ Salu‿`mää HJn – küla Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1935 Salumäe.  B4
● Küla on ehitatud Raasiku mõisa põllule pärast mõisa riigistamist 1920. a-tel. Külas on samanimeline talu, aga küla piiridesse jääb ka Salumägi (küngas), mille järgi on küla arvatavasti oma nime saanud. Salumäega on 1977 liidetud osa ↑Kaersoo külast. – MJ
Eesti TK 50; EVK; KN; KNAB

Tapi1 ‹-le› Kos – paik (küla) Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1871 Tuppi, XIX saj II poolel Toppi, 1935 Tapi.  B1
● XIX saj lõpul ilmus kaartidele hajatalu nimena. Ametliku külana mainitud 1970, 1977 liideti Arava külaga, praegu kuulub Vetla piiresse. Nimi võib olla lähtunud talupoja lisanimest – 1811. a hingeloendis on Ardu külas kirja pandud talupoeg nimega Toppi Erik. Nime tähendus jääb hämaraks, üks võimalus on lähtuda isikunimest, vrd nt ürikutes esinenud nimekujudega Tabbe, Tappe või friisi mehenimega Toppe (↑Tupenurme). Vrd Tapi2. – TL
EAA.1864.2.VI-34:9, L 9; EAA.46.2.62; Eesti TK 50; KNAB; Schmidt 1871; Stoebke 1964: 65–66
Märkus. Täiendatud etümoloogiat. 2019-08-26T00:03:13.

Tõhelgi ‹Tõhelgi ~ -sse›, kohalikus pruugis `Tõelgi HJn – küla Harju maakonnas Raasiku vallas, karjamõis (Raasiku mõis), 1283 Thestekenkyne, 1288 Testelekive, 1323 Testelkien, 1798 Tehhilkiwwi, 1871 Tehhilga (karjamõis), 1923 Tõhelgi.  A4
● Nimi on algne liitnimi, mille järelosa on -kivi. L. Kettuneni järgi tähendab see kivi või veskit, seega võiks nime vanem kuju ehk olla *Tõstelan kivi. Nime algusosa jääb ebaselgeks. Tõhelgi loodeosa on tuntud Kangru nime all. – MJ
Bfl: I, 81; BHO: 586–587; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 78; EO: 328; Mellin; Schmidt 1871; ÜAN

Vaase [`vaase, ka `vaas´e] ‹-le› HJn – paik (küla) Harju maakonnas Anija vallas (Raasiku mõis), 1536 Wasell, 1537 Waszekulle, 1561 Watzale (mõis), 1637 Wasakülla, Wahsa Matz (küla ja talu), 1691 Wahsa Bÿÿ, 1798 Waso.  B4
● P. Johansen arvab, et Taani hindamisraamatus leiduv Saintakæ koosnes kolmest külast (hilisemad Mägise, Keskvere ja Vaase), kuna adramaade arv oli suur. Otsest kinnitust väitele pole, Vaase küla ilmus allikatesse alles XVI saj. XX saj keskpaigani hõlmas Vaase küla suuremat ala, sh Linnakse küla ja Keskvere, hilisem Läti. 1970. a-tel oli Vaase eraldi küla neist põhjas mõlemal pool raudteed, 1977 liideti Linnakse ja Salumäe külaga. Nimelõpu täishäälik varieerub kirjapanekutes. Algselt tundub nimi olevat la- või küla-lõpuline. Sellest lähtuvalt võib tegemist olla muistse isikunimega. Vrd Läti3. – MJ
BHO: 631; EAA.5393.1.24 (SRA ÖPRK 5. 1637), lk 78;  EAA.1.2.C-III-47; EM: 57; Joh LCD: 584–587; KNAB; Mellin

Vahastu2 ‹-sse›, rahvakeeles `Suur‿küla Tür – küla Rapla maakonnas Rapla vallas, kuni 2017 Kaiu vallas, mõis, sks Wahhast, 1534 Waesz, 1574 Waesthz (talu), u 1900 Вагастъ (alevik).  A4
● Vahastu mõis rajati 1627. Võimalik, et Vahastu oli enne seda talu Raasiku külas. Vahastu varasemate kirjapanekute samastamine praeguse külaga, ajaloolise Raasikuga, on küsitav. P. Johansen on Raasikut pidanud Vahastu varasemaks nimeks, ehkki ta on eristanud Raasiku küla (Rasick) ja Vahastu talu (Waesthz); võimalik, et Vahastu talu arvati hajataluna Raasiku küla juurde. Varasem talu võis nime saada praegu Suurekivi külas oleva suure kivi, nn vahakivi järgi, mida hiljem on nimetatud Vahastu rändrahnuks, ka Vahastu mõis ise asub Suurekivi küla piires. Vahastu nimi on aga XX saj alguseks rännanud mõisa kohalt lõunasse, ajaloolise Raasiku küla nimeks (1564 Rasiko, 1615 Rassick, 1726 Rasick, 1796 Rasik, 1871 Rasiko). Vahastu külaga on 1977 liidetud Nõmmküla ehk rahvapäraselt Kõrgemäe (külana 1930. a-test), Saunametsa (1871 Saunamets, u 1900 Саунаметса) ja Tagasmäe (u 1900 Тахасма) küla. Vrd Suurekivi. – MK
EVK; Hakulinen 1956: 402; Joh LCD: 173, 241; KNAB; Mellin; Rev 1725/26 Jä: 149; Ungern-Sternberg 1912a: 74, 85